Kas metandienoon on anaboolsete steroidide kuningas?
Kas metandienoon on anaboolsete steroidide kuningas või on see väide liialdatud? Järgmine lugu näitab teile, et selles võib olla midagi ratsionaalset. Igal juhul on see väidetavalt sportlikel eesmärkidel loodud steroidühend alustanud midagi, mida on väga raske peatada.
Metandrostenolooni/metandienooni teke
On mitmeid lugusid testosterooni analoogi metandrostenolooni päritolu kohta, mida kirjanduses nimetatakse sageli selle teise üldnimetusega metandienoon. Ettevaatust, tegemist on täpselt sama ainega. Kaubanimed leiutab iga ravimifirma iseseisvalt pärast seda, kui leiutaja patenditaotlusega kaitstud ajavahemik on möödunud. Kuid üks asi, mis neid lugusid ühendab, on see, et neis on alati märgitud leiutaja nimi Johnny Ziegler. See lugu põhineb kolumnist Nelson Montana poolt "Testosterooni" veebisaidil avaldatud kirjeldusel. Kirjeldus põhineb väidetavalt intervjuul, mille Ziegler ise andis vahetult enne oma surma 1983. aastal.
Selle algupära ulatub tagasi 1940. aastasse, mille asukoht on Natsi-Saksamaa. Peategelane on Adolf Hitler, kes otsustas oma rahva abiga maailma üle võtta. Oma keeruliste unistuste elluviimiseks vajas Hitler lisaks arenenud lahingutehnoloogiale ka äärmiselt heas vormis armeed, mis oleks tugev, kiire, agressiivne ja mis taastuks kiiresti igasugustest vigastustest. Teisisõnu, nad oleksid võitmatud ülimehed. Natside meditsiiniline establishment otsustas luua ravimi, mis võimaldaks meestel toime tulla sõja karmides tingimustes, sealhulgas ületada toidupuuduse mõju. Seejuures ei olnud oluline, kas sõdurid kannatavad hiljem selle ravimi võtmise tagajärjel tervisekahjustusi. Eesmärk oli võit iga hinna eest. Mida tähendas inimeste tervis sõjas? Natsiteadlaste õnneks ei õnnestunud nende plaan täielikult, mis võis samuti kaasa aidata nende lõplikule kaotusele.
Tol ajal ei olnud teada, et oli veel üks riik, Nõukogude Liit, kellel olid sarnased plaanid. Teise maailmasõja lõpuks. Maailmasõja ajal valmistasid vene teadlased edukalt testosterooni sünteetilist vormi ja alustasid hoopis teistsugust sõda, mida seekord peeti spordiväljakul. 1950. aastate lõpuks oli selge, et endise Nõukogude Liidu sportlased olid domineerinud spordialadel, mis nõudsid peamise kriteeriumina jõudu. NSV Liidu sportlaste jõudluse domineerimine ei meeldinud muidugi ameeriklastele. Ameerika Ühendriikide valitsus palus väidetavalt kaalutõstetiimi arstidel uurida NSVLi superatleetide näiliselt seletamatut domineerimist. Üks arstidest, kes töötas tollal Ameerika tõstemeeskonnas, oli noor Johnny Ziegler, kes ei näinud selles mingit probleemi.
Ameerika teadlased uurisid sel ajal USAsse emigreerunud vene sportlaste rühma. Nad täheldasid noortel meestel hüpertroofilisi eesnäärmeid ja kõrgendatud 5α vähendatud testosterooni metabolite dihüdrotestosterooni kontsentratsioone. Sellest leiust järeldasid nad, et eksogeenselt manustatud sünteetiline testosteroon oleks nii tervisehäirete kui ka suurepärase sportliku soorituse põhjuseks. Taas kord oli prestiižsetel poliitilistel põhjustel tegemist võitmisega iga hinna eest. Keda huvitas sportlaste tervis? Saksamaal kestavad endise DDR-i vastutavate spordiametnike kohtuprotsessid tänaseni. See on alati nii, kui ajalooline mälu ja valmisolek minevikuga tegelemiseks on kadunud. Ma saan sellest aru, sellega on seotud paljud kõrgetasemelised inimesed, kellel muidugi puudub soov asju selgitada.
Ameerika teadlased, eesotsas Johnny Ziegleriga, on tsiteeritud tulemuste põhjal püüdnud leida testosterooni analoogi, mis oleks rõhutanud anaboolseid toimeid, samal ajal pärssides või vähemalt vähendades ebasoovitavaid androgeenseid omadusi. Väidetavalt oli Johnny Ziegler see, kes 1956. aastal esitas ettepaneku molekuli kohta, mis, nagu hiljem selgus, vastas mõnevõrra teadlaste ootustele. Ziegler pakkus väidetavalt oma avastust ravimifirmale CIBA, mis pidi kuuldavasti maksma talle selle eest $100. Juba sellest summast võib aimata, mis toimus. Olgem realistlikud, ilma ulatusliku, mitme aasta pikkuse ja kümneid tuhandeid dollareid maksva uurimiseta ei saa midagi väärtuslikku leiutada ja rakendada. 1960. aastateks turustas CIBA seejärel ainet USAs kaubanime Dianabol all. Väga varsti hakkasid selle aine ja selle mõju vastu huvi tundma kõikide spordialade sportlased, välja arvatud muidugi kulturistid.
Härrasmehe kahe pilliga tehing - tõde või väljamõeldis?
Nelson Montana kirjeldab oma artiklis veel üht šokeerivat lugu. See on otseselt seotud kulturismi. Nagu ma juba ütlesin, on Dianabol ravimiturule toomine põhjustanud selle kuritarvitamist sportlaste, sealhulgas kulturistide poolt. Peagi ilmnesid sellise tegevuse negatiivsed tagajärjed tervisele. See häiris mõningaid tolleaegseid kulturismi tipptegijaid sedavõrd, et nad pidasid võimalikku tervisekahjustust silmas pidades vajalikuks võtta kaitsemeetmeid. Tolleaegne kulturismi guru ja tippkehastajate mentor Vince Gironda kutsus kokku koosoleku, kus lisaks temale pidid osalema Larry Scott, Don Howorth, Dave Draper ja võib-olla ka teised. Vince Gironda oli eksogeense hormoonimanipulatsiooni vastu, teisest küljest mõistis ta professionaalsete kulturistide vajadusi, kes pidid muljetavaldavat esinemist silmas pidades säilitama teatava lihaskasvu. Nad leppisid ühiselt kokku kompromissis, mille kohaselt ei tohi ületada 2 Dianabol tablets päevas. Larry Scott sai kahel korral, 1965. ja 1966. aastal, Mr Olympia tiitli. Me võime ainult arvata, kas ta pidas seda kahe tableti kokkulepet? Tuleb öelda, et tol ajal ei olnud dopingukeeldu, nii et see oli tõeliselt rüütellik asi, mida tänapäeval vaevalt saab hinnata. "Need, kes olid kohtumisega otseselt seotud, vannuvad, et see on tõsi," ütleb Montana.
Siiski tuli uus kulturistide põlvkond, kes olid täiesti võõrad oma eelkäijate arvamusele, ja nii algas tavaline karussell. Neli Dianabol pilli töötab paremini kui 2 pilli, 8 töötab paremini kui 4 jne. Hiljem said normiks 10, 20 või 50 tabletti koos mitmete teiste preparaatidega. Millised on minu kulturismi kogemused? Ükskõik, kuhu te ka ei astuksite, puutute alati kokku anaboolsete steroididega.
Metandrostenolooni toimemehhanism
Kanada ülikooli dotsent Mauro G. Di Pasquale kirjutab oma 1984. aasta raamatus anaboolsete steroidide toimemehhanismi kohta järgmist: "Kõigil anaboolsetel steroididel on ühine toimemehhanism, mis eeldab steroidhormooni seondumist sihtkoes asuva spetsiifilise retseptoriga. See hormoon-retseptor-kompleks stimuleerib seejärel RNA tootmist, mis suurendab veelgi valkude sünteesi".
See võib olla tingitud sellest, et raamat on kirjutatud 1984. aastal, kuid see tsitaat on väga eksitav ja mitmes mõttes ebatäpne. Esiteks ei tohi te arvata, et see retseptor, millega steroid seondub, peab olema androgeeni retseptor. Paljudel juhtudel on see mõni muu signaaliülekandesüsteemi valk, näiteks mõni kasvufaktor. Seetõttu peaks see olema mitmuses ja jätma välja mõiste "spetsiifiline". Täna võib väita, et igal nn anaboolsel steroidil on oma spetsiifilised toimemehhanismid, mille kohta me kahjuks ei tea palju. Ei vasta enam üldse tõele väide, et kõik anaboolsed steroidid suurendavad valgusünteesi (vähemalt mitte lihasvalgu). Ainus suukaudne sünteetiline steroid, mille puhul on see omadus inimestel tõestatud, on oksandroloon. Samuti tuleb märkida, et antud juhul oli tegemist puhta lihasvalgu sünteesiga.
Samuti väidab Grundig oma anaboolsete ainete käsiraamatus "World Anabolic Review 1996" järgmist: "Dianabol toime soodustab valgusünteesi". Ma tõesti ei tea, kust need inimesed seda teavet võtavad? Mis puutub konkreetselt metandrostenolooni, siis on raske hinnata selle mõju, rääkimata selle mehhanismidest. Uurimusi on selles osas vähe.
Ma püüan seda teha ilma garantiita. Esimene asi, mida tuleb märkida, on see, et metandrostenoloonil on väga madal suhteline seondumisafiinsus (edaspidi RBA) androgeeniretseptorite suhtes, vähemalt uuritud loomadel. Ühes 1984. aasta uuringus oli metandienooni RBA nii roti kui ka küüliku lihase jaoks ainult 2% metüültrienolooni seondumisest, mis oli ja on endiselt võrdlussteroid, millel on suurepärane afiinsus selle valgu suhtes. Lisaks sellele kasutatakse radiomärgistatud dihüdrotestosterooni ja mibolerooni mõnikord võrdlussteroidina. Võrdluseks, testosterooni puhul on see RBA viidatud uuringus 23 % roti lihase puhul ja 7 % küülikulihase puhul. Ma märgin seda nende jaoks, kes uhkeldavad steroidide seondumisafiinsuse üle. Siiski ei ole sidumine üksi garantii anaboolse steroidi tõhususe kohta, selleks on vaja täiendavaid samme, mille selgitamine väljub käesoleva artikli raamidest. Isegi antiandrogeenidel (mida nüüd viimasel ajal nimetatakse SARM-ideks - selektiivsed androgeeni retseptori modulaatorid) on üsna hea sidumisafiinsus androgeeni retseptorite suhtes, kuid siiski ei teki hilisemat androgeenset toimet.
Enamiku sünteetiliste anaboolsete-androgeensete steroidide madal seondumisafiinsus on üsna loogiline. Proovige võtta viil või keevitaja oma korteri võtmele ja muuta kuju. Võimalik, et te ei pane võtit üldse lukku, muidu panete sisse, aga ei keerata. Just seda on teadlased teinud molekuliga, püüdes lahutada androgeensed ja anaboolsed mõjud. See oli pelgalt eksperiment või õnnemäng, mis toimemehhanismi tundmatuse tõttu ebaõnnestus täielikult, kuigi osalist edu tuleb tunnistada. Tänapäeval oleksid teadlased oma arenenuma metoodika ja tehnikaga ehk edukamad, kuid kulturistide huvides ei vaevu keegi sellega vaeva nägema. Anaboolsed steroidid kui narkootikumid on juba möödas, nii et keegi ei maksa selle eest. Igal juhul on mitmel põhjusel soovitav selgitada iga anaboolsete steroidide klassi toimemehhanisme. Näiteks 1998. aastal avaldati uuring stanozolooli kohta, mis avastas selle aine täiesti ainulaadse toimemehhanismi, kuid sellest lähemalt teinekord.
Metandrostenolooni anaboolne toime demonstreeriti 6 treenitud sportlasel isegi pärast seda, kui seda ainet manustati 2 kuu jooksul ainult 15mg/päevas. Kehakaal suurenes märkimisväärselt. Uuring oli siiski suunatud teise suunda ja seetõttu ei ole kokkuvõttes esitatud konkreetseid näitajaid kehakoostise kohta.
Rottidel, keda toideti kaunviljade (oad) ja Dianaboliga, vähenes oluliselt skeletilihase mittevalgulise lämmastiku sisaldus ja suurenes oluliselt selle lihase müofibrillaarse lämmastiku fraktsioon. Ma iseloomustaksin seda ilmingut kulturismi žargoonis kui lihaste tiheduse suurenemist. Kahtlemata on see midagi, mille poole iga kulturist püüdleb ja mis on praktikas tõestatud. Muide, Dianabol annus oli 1 mg 100g toidu kohta. See muutub hullemaks, kui tõestada, kuidas need ilmingud tekkisid. Anaboolne toime, anti-catabooliline toime, satelliidirakkude stimuleerimine jne.
Leidsin ühe uuringu, milles uuriti metandrostenolooni, metüülandrosteniooli ja Retabrol'i mõju rottide lihasvalkude sünteesile. Mul on olemas ainult kokkuvõte, mis ei anna selle uuringu tulemusi. Muidu järeldatakse, et anaboolsed steroidid suurendasid skeletilihaste valkude sisaldust: müosiini, müofibrillaarse ja sarkoplasma fraktsiooni. Jällegi võib rääkida vähemalt lihaste tiheduse suurenemisest. Muidu võis see aga olla tingitud proteolüüsi pärssimisest. Seda minu hüpoteesi toetavad uurimistulemused, milles uuriti treeningu ja Dianabol mõju müofibrillaarse valgu lagunemise kiirusele südames ja kolmes lihastüübis emastel hamstritel. Järeldus: Dianabolooliga treeniva rühma kõigis lihastes ja mitte-treeniva rühma südames vähenes müofibrillaarse valgu lagunemine Dianabolooliga.
Nende mõjude mõistmine on oluline mitmete steroidide kombinatsioonide kavandamisel. Erinevate toimemehhanismidega aineid tuleks alati, kui üldse, kombineerida. Seega võib suhteliselt väikeste annustega saavutada aditiivset või isegi sünergilist mõju. Sünergistlikku toimet saab lühidalt iseloomustada matemaatilise väljendiga: 1+1=3. Lihtsalt ärge öelge seda kooli matemaatikatundides, kui soovite kooli lõpetamist. Selle asemel, et kasutada näiteks 30 mg ühest ainest, on parem kasutada 2 korda 15 mg kahest erinevast ainest. Ma ütlen seda neile, kes ei lase end steroididest heidutada isegi oma elu ohustamise hinnaga. Pealegi on see vaid hüpotees, mille kohta mul puuduvad kindlad teaduslikud tõendid.
Midagi praktikast annustamise kohta
Kõigepealt tuleb öelda, et metandrostenolooni terapeutilised annused on erinevate tootjate poolt täiskasvanutele tavaliselt määratud vahemikus 2,5 kuni 10 mg/päevas. Seega on tänapäeva kulturismi seisukohalt naeruväärsed annused. Kuid pidage meeles, et isegi need terapeutilised annused on mitmel korral tervist pöördumatult kahjustanud. Lõppude lõpuks võib seda teha isegi atsüülsalitsüülhapet sisaldav aspiriin. Muide, efedriini, kofeiini, Aspirin™ kombinatsiooni puhul, mida kasutatakse skulptuuride tegemiseks, häirib mind kõige rohkem just viimane. Lõpuks, kõigil ravimitel on kahjulikke mõjusid tervisele, kuid anaboolsed steroidid on nende hulgas erilise koha peal, arvestades nende steroidide struktuuri. Kes seda ei usu, on tema probleem ja elu viga.
Mulle tundub, et iga uus kulturistide põlvkond tuleb välja suuremate steroidide annustega, rääkimata muust dopingust.
Minu arvates on huvitav inglise steroidiguru Brian Batcheldori vastus sellele küsimusele: "Milline on suurim annus, mida olete kuulnud, et keegi on võtnud?" Vastus on leitav ajakirja "Testosteroon" veebilehelt internetis. Vastus on palju. Enamik sellekohaseid teateid on siiski tugevalt liialdatud. Võtame näiteks õnnetu Andreas Muntzeri juhtumi, kes jõudis oma enneolematu võõrutusravimi võtmise tõttu meditsiinikirjandusse, tuginedes temalt leitud paberilõigule kirjutatud tsüklile. Need, kes teda tundsid, teavad aga, et see oli lihtsalt üldkasutatav trikk, et kaitsta asjaomast isikut osaliselt juhul, kui ta tabatakse suurte koguste steroididega, mis viitab salakaubandusele." Ta jätkab: "Tegelikult toimusid mõned minu teada kõige äärmuslikumad kuritarvitamise juhtumid 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses. Ma tean isiklikult kahte jõutõstjat ja 5 tippkeha-arendajat (kaks olümpiatasemel), kes tunnistasid, et võtsid 70ndatel aastatel 50-100 Dianabols™i päevas". Mujal jätkab ta. " Ma tean ka ühte jõutõstjat, kes tunnistas, et võttis regulaarselt 100 Dianabolol™ päevas ja lisas võistlusele eelnevatel nädalatel kokku 10 000 mg testosterooni nädalas". Ärge laske end nullidest ära ehmatada, tegelikult on see 10g.
Järgmine. "Kõige äärmuslikumat juhtumit, millest ma olen kuulnud, kinnitas mulle teatud inglise olümpiavõistleja. Ta võttis oma viimaseks võistluseks valmistudes 80ndatel aastatel 2 Anadrolit, 10 Dianabolit, 6 Halotestinit ja 100 Anavarit päevas. Sellele süstis ta 4000 mg deka, 2000 mg testosterooni tsüpionaadi, 400 mg Winstrol ja 400 mg Primobolan nädalas". Nii palju Brian Batcheldorile.
Kui keegi küsiks minult sama küsimust, peaksin vastama "60 metandrostenolooni tablets ja 2g testosterooni nädalas". See oli Kesk-Euroopa piirkonnas ja mul on teave teisest käest.
Kokkuvõte
Ma kavatsesin mainida mõju tervisele, kuid artikkel venis ja ma pean lõpetama. Järgmisel korral räägin rohkem tervisest. Muidu ma ei soovita isegi väikeseid annuseid. Tea, et negatiivseid tagajärgi ei saa vältida. See, mida Brian kirjeldab, on siis hullumeelne.
