Testosteroon naise jaoks
Uuringust "Testosteroon naistele" Me tajume anaboolseid ja androgeenseid hormoone tavaliselt ainult dopinguga seotud negatiivses valguses või nende ainete kuritarvitamise kontekstis sportlaste poolt. Kahjuks ei pööra paljud arstid nendele hormoonidele ikka veel piisavalt tähelepanu või ei kasuta neid isegi juhtudel, kus see oleks asjakohane. Hiljuti sattusin meditsiiniserveril doktorite Karlis Ullise ja Josh Shackmani avaldatud üsna huvitavale uuringule testosterooni ja naise keha kohta. See on uuring, mis käsitleb hormoonide kasutamist menopausijärgses ravis ja teatud hormonaalsete probleemide käsitlemisel. See juhtumiuuring näitab, kuidas need ained võivad aidata, kui neid kasutatakse ravimina meditsiinilise järelevalve all.
Selles tutvustab dr Ullis juhtumit, kus kahekümnendate aastate lõpus olev patsient oli näiliselt triviaalse kaalulanguse probleemiga. Tema probleem näis olevat raskesti lahendatav - ta tegeles igapäevaselt kehalise aktiivsusega, tema aeroobsetest ja jõuharjutustest koosnev programm oli tasakaalustatud, tema toitumine ratsionaalne. Ullise sõnul oli selles osas kõik hästi. Naine kasutas efedriini ja kofeiini kombinatsiooni (see uuring pärineb ajast, mil efedriin ja kofeiin olid USAs rasvapõletajate heakskiidetud koostisosad) ja võttis ka mõningaid kaalulangetamise ravimeid. Kuid miski ei toiminud. Tema hormoonianalüüs ei näidanud mingeid tõendeid madala kilpnäärme või muude probleemide kohta - kuni dr Ullis keskendus tema testosteroonitasemele. See oli ainus, mis oli äärmiselt madal. Dr. Ullis tegi kindlaks, et see oli tema probleemide tegelik põhjus.
Dr. Ullis juhib tähelepanu sellele, et kuigi testosterooni ja madala rasva + suurenenud lihasmassi seos on sportlastele juba hästi teada, on meditsiinis need teadmised sageli puudulikud ja anaboolseid hormoone ei kasutata üldse, isegi kliinilistes ravimeetodites, kus need võiksid aidata. Eriti menopausis väheneb kõigi hormoonide tootmine, sealhulgas testosterooni, mille tootmine võib isegi täielikult lõppeda. Paljudele menopausis olevatele naistele antakse juba praegu rutiinselt hormoone, nagu östrogeen ja progestiinid, kuid keegi ei ole veel keskendunud testosterooni andmisele. Kunstlikult manustatud östrogeeni ja progesterooni kõrge taseme ning testosterooni puudumise tõttu ei suuda menopausijärgsed naised peaaegu üldse vabaneda keharasvast ja kogu keha koostis muutub ebatervislikult.
Dr. Ullis imestab, miks testosterooni manustamine naistele põhjustab nii palju vastuolusid, samas kui östrogeeni, mida farmerid kasutavad laialdaselt veiste kaalu suurendamiseks, antakse rutiinselt menopausis olevatele naistele, kelle rasvumisrisk vanusega suureneb? Paljud arstid viitavad 1997. aasta uuringule, kus östrogeeni saavate naiste puhul väideti, et nende kehakaalu suurenemine oli väiksem kui naistel, kes ei võtnud hormooni. Ullis juhib aga tähelepanu sellele, et see uuring ei hõlmanud üldist lähenemist füüsilisele aktiivsusele.
Seevastu viitab ta uuringutele, mis ütlevad, et naised, kes võtavad rasestumisvastaseid tablette (östrogeeni ja progestageeni baasil), võtavad keskmiselt 1,5-3 kg rasva ning naised, kes kasutavad suukaudseid östrogeene pärast menopausi, võivad oodata 2,5-4 kg rasvkoe juurdekasvu. Hiljutises uuringus (O'Sullivan et all, 1998) selgitatakse, et östrogeenide manustamine või östrogeenide suurenenud tase põhjustab lihaskaotust ja % rasvkoe suurenemist, vähendades IGF-1 taset organismis.
Ullis ütleb, et paljud arstid väidavad, et rasvumist põhjustab testosteroon. Sellele osutavad uuringud, mis on tehtud naiste puhul, kelle kehas on kõrgem looduslik testosteroonitase, kellel tekib suurem osakaal nn meestetüüpi rasvumist (st ülakeha ja kõhu piirkonnas). Ullis juhib aga tähelepanu sellele, et nende naiste patoloogiliselt kõrgenenud testosteroonitasemega kaasnesid üldine hormonaalne tasakaalustamatus ja kõrge insuliinitase ning madal insuliinitundlikkus. Nad kannatasid sageli insuliiniresistentsuse all, mis on seotud rasvumisega.
Ullise sõnul on testosterooni ja anaboolsete hormoonide vähese tuntuse tõttu ühiskonnas testosterooni ja meeste uuringud väga vastuolulised ja neid on raske läbi viia. Seetõttu on sellise uuringu läbiviimine naiste kohta peaaegu võimatu. Siiski on olemas mõned väiksemad uuringud sel teemal. Lovejoy viis 1996. aastal läbi uuringu, milles võrreldi nandroloondekonaadi ja antiandrogeeni spironolaktooni mõju postmenopausis olevate naiste kehaehitusele. Lovejoy lõi 3 rühma naisi, esimene sai iga kahe nädala tagant 30mg nandrolooni, teine rühm sai platseebot ja kolmas võttis antiandrogeeni. Kõik naised pidid järgima 500 kcal kalorivaeguse dieeti ja neile öeldi, et nad ei tohi oma füüsilist aktiivsust kuidagi muuta. Uuringud näitasid, et antiandrogeenide rühma naised ei kaotanud rasva ja nandrolooni rühm kaotas kaks korda rohkem rasva kui platseeborühm. Lisaks sellele said nandrolooni võtnud naised katse ajal keskmiselt 2 kg lihasmassi juurde, kuigi nad olid kalorivaeguses. Seevastu platseebo- ja antiandrogeenirühm kaotas üle 1 kg lihasmassi. Lovejoy juhib tähelepanu sellele, et nandroloon ei mõjuta insuliiniresistentsust, mis arvatavasti seondub androgeenidega. Lisaks sellele sai nandrolooni saanud rühm ainult väga väikeseid annuseid ja lisanädala jooksul ei pidanud drastilist dieeti ega teinud trenni. Ullis usub, et kõrge valgusisaldusega dieedi ja treeningu korral peaksid need tulemused olema veelgi paremad.
Vaatamata sellele, et uuring kinnitas oletust, et androgeenid on olulised rasvumisprobleemide kõrvaldamisel, ei soovitanud uuringu autorid lõpuks nandrolooni kasutamist hormoonravis. Nad osutavad kergetele kõrvalekalletele vere lipiidides ja vöökoha rasvakihi kergele suurenemisele nandrolooni saanud rühmas. Ullis usub aga, et kui uuringus oleks kasutatud testosterooni, oleksid need sümptomid võinud olla veelgi väiksemad või isegi olematud. Samuti ütleb ta, et kõige ideaalsem oleks kasutada testosteroonigeeli, mida saaks kasutada iga päev ilma hormoonitaseme kõikumiseta.
Ullis ütleb, et testosterooni annused ei pea olema väga suured, et saavutada soovitud mõju. Lisaks märgib ta, et probleem ei pruugi piirduda ainult postmenopausis olevate naiste, vaid ka noorte naiste puhul, kes kasutavad hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid. Nende toodete kasutamine toob kaasa östrogeeni ja progesterooni taseme tõusu, vähendades samal ajal testosterooni taset. Seetõttu muutuvad need naised rasvasemaks, nende libiido väheneb ja nad on sageli tujukad. Testosterooni ja östrogeeni õige suhte taastamine toob kaasa meeleolu paranemise ja energia taastumise. Östrogeenid ei tõsta energiataset, kuigi neid sageli sellisena esitatakse, looduslikul progesteroonil on naistele rahustav mõju, sünteetilistel aga võib olla vastupidine mõju - irritability, agressiivsus ja isegi akne.
Ullis hakkas andma oma naispatsientidele testosteroonipreparaate. Ta ütleb, et eesmärk ei ole tõsta taset üle normi, vaid viia hormoonid ja nende vahekord tagasi normaalseks. Annused on umbes 0,25 - 1 mg/ iga teine päev. Ullis soovitab kasutada geeli, mida kantakse lõua alla või kaenlaalustesse. Samuti asendab ta sünteetilised progesteroonitooted looduslikega ja vähendab patsientide östrogeeni annuseid (ta kirjeldab transdermaalset östradiooli kui parimat). Ta korvab tasemeid, suurendades fütoöstrogeenide sisaldust dieedis - eriti sojatoodete lisamisega.
Oluline on hormoonide õige tasakaalu saavutamine. Kui see tasakaal on saavutatud, hakkavad need naised taas kaalust alla võtma ja võivad isegi luutiheduse vähenemise ja lihaskadu tagasi pöörata.
Ullis juhib aga tähelepanu sellele, et sama ravi ei ole suitable väga noortele naistele, kes soovivad veel emaks saada, kuid kellel on probleeme hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamise tõttu. Loomulikult kehtib ka nende suhtes sama reegel - st testosteroonitaseme suurendamine, kuid palju sobivam on dr Ullise sõnul nende jaoks prohormooni 4-androstenediol (4-adiol) kasutamine nende naiste puhul, kes ei soovi lähiajal last saada. Kuna 4-adiolil on lühike poolväärtusaeg ja see on organismis lühikest aega, ei põhjusta see nii palju kõrvaltoimeid ega mõjuta ebakorrapärase kasutamise korral pikemas perspektiivis gonadofunktsiooni ja gonadotropiini tootmist. Ainus probleem on see, et 4-adiooli valmistatakse ainult meestele 100 mg kapslitena (kuni 2004. aastani olid prohormoonid USAs seaduslikud ja neid võis osta ilma retseptita). Kuid sobivad annused naistele on dr Ullise sõnul umbes 10-50 mg. Ullis soovitab kasutada tab tablette, mida saab jagada ja võtta ¼ - 1/3 tab tabletti päevas. See peaks olema piisav hormoonide võrdlemiseks.
Kokkuvõte
Uuringust "Testosteroon naistele" ütleb dr Ullis, et kuigi traditsioonilistel "naiste" hormoonidel on oma koht osteoporoosi, südamehaiguste ja Alzheimeri tõve ennetamisel, võivad testosteroonravimid osutuda naistele kasulikumaks kui meestele mõnede seisundite käsitlemisel tulevikus. Testosteroonil ja teistel androgeenidel võib olla oma koht ka rasvumise - eriti östrogeeni "naissoost" tüüpi rasvumise - ravis. Siiani on väga vähe uuringuid, mis kinnitaksid, et põhjus, miks naised on palju rohkem altid ülekaalule ja rasvumisele, on seotud nende madala testosteroonitasemega. Lisaks suurendab testosteroon naistel lihasmassi hulka ja seega suurendab nende metabolism. Dr. Ullis ei eita kõrvaltoimeid, kuid juhib tähelepanu sellele, et need mõjud on kaugeltki väiksemad võrreldes rasvumise ravis tavaliselt kasutatavate ravimite kõrvaltoimetega, mille positiivne mõju kaob samuti kiiresti pärast ravi lõpetamist. Ta ütleb isegi, et testosterooni kasutamine rasvumise ravis on ohutum ja kauem kestev kui rasvaimu.
Ta väljendab lootust, et meditsiin loobub peagi traditsioonilisest kontseptsioonist, mille kohaselt meeste hormoonid on mõeldud meestele ja naiste hormoonid naistele, ning asendab selle universaalse kontseptsiooniga, mille kohaselt tasakaalustatakse KÕIK hormoonid inimkehas, sest - nagu ta väidab - sama vastuolusid tekitab praegu naiste hormoonide kasutamine mõnede meeste probleemide raviks.
PS: see artikkel ei julgusta naisi kasutama testosterooni ilma arsti järelevalveta! Nagu öeldud, on need meetodid praegu veel uurimisel ja neid ei ole tavaliselt välja kirjutatud (mitte Euroopas). Naissportlaste suhtes kohaldatakse WADA eeskirju keelatud ainete kasutamise kohta. Artikkel illustreerib anaboolsete ainete kasutamist meditsiinis.
